Raadioamatörismi algusajaks Eestis loetakse 1924. aasta augustikuud. Juhtus see Pärnus ja seda on korduvalt kirjeldatud, kaasa arvatud meie ajalooraamatus. Sellest sündmusest möödus 1974. a. parajasti 50 aastat, mis andis tookord põhjuse selle küllalt suurejooneliseks tähistamiseks.
Suurejooneline näitus elektroonikute ning amatööride loomingust Harju tänav 1 ruumides Aga siis muidugi hoopis Tallinnas, kuhu vahepeal oli raadioamatörismi “raskuskese” ümber paiknenud (peale selle, et niisugust üritust siis saigi ainult pealinnas teha...), ehkki viiekümnendate ja kuuekümnendate jooksul oli tookordne ENSV päris ühtlaselt raadioamatööridega “kaetud”, s.o. neid võis leida maalt ja linnast üle Eesti. Vahe sõjaeelse EWga seisnes selles, et toona raadioamatöörid organiseerusid Eesti RaadioAmatööride Ühingusse (ERAÜ, asutatud 1935) “alt üles”, ent nõukogude ajal tegutsev Eesti Raadiospordi Föderatsioon (ERSF) oli loodud Moskva näpunäidete alusel kuuekümnendate algul “ülalt alla”.
ERSF formaalseks juhiks oli sideminister Bruno Saul, Leningradis omandatud kõrgharidusega raadioinsener. Eks see talle rohkem au-amet olnud, praktiline asjaajamine jäi 1. aseesimehe õlule, kelleks oli Enn Lohk UR2AR (=ES1AR). Mina kuulusin ERSF-i juhatusse 2. aseesimehe auastmes “propagandaministrina”. Seega riivas kirjeldatav juubel mind üsna ligidalt, aga 50 aastat on ikkagi mööda läinud ja värvikad detailid pigem ununenud. Igatahes ERSF luges ennast ERAÜ ”moraalseks järglaseks”. Nagu hiljem selgus, ERAÜ-d polnudki likvideeritud ja see tolmus IARU toimikutes viiskümmend aastat, oodates üles- äratamist 1992-l.
Konverentsi külalised TPI aulas: vasakult – UR2HN, UR2BU, UA1ASA, UR2MD, UR2CR, UA1MCKui ERSF oli spordiorganisatsioon, siis raadioala ametimehi ühendas A. S. Popovi nimeline Raadiotehnika, Elektroonika ja Side Teaduslik-Tehniline Ühing (RESTTÜ), mille esinaine oli Žanna Jaagura. Selles organisatsioonis olin samuti tegev, kuuludes sideministeeriumi infobülletääni Side, Raadio ja Televisioon toimetuskolleegiumi ja osaledes selle ühingu muudes tegemistes (nt välisreisil SDV-sse). Kirjeldatava juubeli puhul oli see kaksikside oluliseks toeks. Aga kõigest järgemööda ja kõigepealt juubelikonverentsist.
TPI (nüüdse Tallinna Tehnikaüliooli, TTÜ) tookordne rektor, akadeemik Boris Tamm oli nii lahke, et lubas ERSF-i juubeliistungit pidadta TTÜ suures auditooriumis Mustamäel. Selle maht võib hinnanguliselt olla 400-500 istekohta ja saal oli pooltäis – seega oli osavõtjaid 150–200 ringis. Eesti oli esindatud Virust Võruni ja suured saared muidugi ka. ERSF oli saatnud välja kutsed ka paljudele N-Liidu nimekatele raadioamatööridele, kellest enamik tuligi kohale. Leningradi esindasid mitu meest, kellest nimekaim oli ULL-guru Vjatšeslav Tsernõšev (UA1MC). Žurnaal “Radiot” Moskvast esindas I. Kazanski (UA3FT) ja Kesk-Raadioklubi tema nimekaim N. Kazanski (UA3AF).
TPI aulas kuulajaid jätkus
Läänemaailma esindas Folke Rosvall (SM5AGM) Stockholmist, kes (vähemasti hiljem) oli SE-QTC peatoimetaja. Eesti ennesõjaaegsetest veteranidest osalesid: Olev Saarep (ex ES4D=UR2GK), Karl Kallemaa (ex ES5D=UR2BU), Paul Sammet (ex ES7D), Aavo Talvet (ex ES4E=UR2AH), Aleksander Illi (ex ES7E), Aleksander Jätmar (ex ES4F/ES3RX); Viktor Oolu (ex ES6F=UR2OC), Georg Rajasaar (ex ES8G=UR2AY) ja Gunnar Vaidla (ex ES8E). Vaidla küll peale sõda enam raadioamatörismiga ei tegelenud, aga ta oli nimekas fotograaf, kes teisi veterane pildistas.
Old timerid on püütud Gunnar Vaidla (ex ES8E) poolt pildile: vasakult Aavo Talvet (ex ES4E=UR2AH), Georg Rajasaar (ex ES8G= UR2AY), Aleksander Jätmar (ex ES4F, seljaga) ja Aleksander Illi (ex ES7E)Laval, presiidiumilaua taga, istus 10–12 meest (naisi polnud, hi!). Juuresoleval pildil, kõnetoolist paremale, istuvad: Tõnu Elhi (UR2DW), kes oli ERSF sekretär ja juubeliasjade peamine korraldaja, Eesti Vabariikliku Raadioklubi ülem Evald Rahuoja, ???, Enn Lohk (UR2AR), keda aga hetkel pole laua taga, Bruno Saul, kes juhatas “paraadi” ja kätles aukirja saajaid, Moskva Keskraadioklubi esindaja N. Kazanski (UA3AF), ???, veteranid Aleksander Jätmar (ex ES4F) ning Karl Kallemaa (UR2BU). Paul Sammet (ex ES7D) on parajasti puldis. Kolme küsimärgiga on märgitud kaks identifitseerimata meest, kes tõenäoselt esindasid ALMAVÜ’d ja kompartei rajoonikomiteed. Tol ajal oli pidulikel sündmustel raske komparteist mööda minna…
Konverents kestis kaks päeva. Laupäeva, 6. septembri õhtupoolik oli ajaloo päralt. Esimeseks ettekandjaks oli planeeritud I. Kazanski (UA3FT) teemaga “50 aastat raadioamatörismi N-Liidus”. P. Sammet (ex ES7D) ettekanne oli raadioamatörismi algusajast Eestis ning K. Kallemaa (UR2BU) rääkis oma ennesõ- jaaegsetest eetrimuljetest ja HAM-karjäärist sõjajärgsel perioodil. H. Ustav (hilisem ES1AA) tegi ülevaate sõjajärgsest raadioamatörismi taassünnist ja E. Lohk (UR2AR) kandis ette ERSF-i jooksvatest ettevõtmistest. Järgnes autasustamine. Aukirjad said raadioklubi ülem Evald Rahuoja, Arvo Kallaste (UR2CW), Olev Saarep (UR2GK), Paul Sammet (ex ES7D), Karl Kallemaa (UR- 2BU), Avo Talvet (UR2AH), Georg Rajasaar (UR2AY), Vaino Kallas (UR2HN, kes ühtlasi oli sideministeeriumi töötaja) ning HAM-ajaloo koguja Henno Ustav.
Pühapäev, 7. september oli “tehnikapäev”. O. Saarep (UR2GK) tegi ülevaate Eesti amatööride tehnilisest tasemest aastail 1924- 1940. J. Medinets’i (UB5UG) ettekande pealkirjaks oli “Odava tööstuslikult toodetava LL-amatöörvastuvõtja kontseptsioon”. S. Edelman (UA9AN) kirjeldas LL- ja ULL-antennide konstruktsioone. M. Tähemaa (UR2LH) teemaks oli “Kitsaribaline sagedusmodulatsioon raadioamatööride sidevahendina”. V. Tšernõšev (UA1MC) kirjeldas mitmesuguseid transistor-ULL saateseadmeid ning A. Uljanov (UA1WW) erinevaid efektiivseid ULL-antenne. Lühikese sõnavõtuga teemal ”Sagedusjaotuse organisatsioonilised probleemid” esines tuntud raadiotehnilise kä- siraamatu autor L. Jailenko (UT5AA).
Pühapäeva õhtul järgnes päevasele üritusele pidulik õhtusöök Nõmme restoranis, mõistagi söögi, joogi ja tantsuga. Milleks see Jaama tänava ja Pärnu mnt nurgal asuv hoone kunagi ehitati, ei oska ütelda. Minu nooruses, enne sõda, oli see ühekorruseline kivikasarmu. Hoone ehitati kahekorruseliseks viiekümnendate algul ja restoran tehti selle teisele korrusele. Tänapäeval on hoone alumisel korrusel Selveri toidupood ning teisel mitu pudu-poekest. Allakirjutanu sellest õhtusöögist osa ei võtnud (miks, ei tea...), aga säilinud on arvukalt fotosid laudade taga olevatest ja veidi juba lõbusas tujus seltskondadest. Ju siis läks ka õhtune bankett hästi korda, hi!
Pidulik aktus ja sellele järgnev olid n.ö. “oma tarbeks”. Avalikkusele see üritus atraktiivne ei olnud ja toimus linna mittekäidavas piirkonnas – Mustamäel. Raadioamatörismi ja -spordi propaganda funktsiooni pidi kandma paralleelselt toimuv raadionäitus. Raadionäitused toimusid juba EW päevil ja möödusid edukalt, kuna raadio oli toona uus ja huvitav tehnikaime. Siis kandis raadionäitus pigem ärilist funktsiooni ning raadioamatöörid olid selle võimaluse ärakasutajad.
Spetsiaalsed, raadioamatööride loomingu raadionäitused toimusid 1947... ~1952 Vabariikliku Raadioklubi ruumides Lai tn 1 (tänane Nukuteater). Selleks oli kohandatud teisel korrusel olev ~50 m2 morseklass. Ühtlasi oli see eelvoor ja ülevaatus eksponaatide valikuks üleliidulisele raadionäitusele Moskvas. Moskvas võidutsenud konstruktorite A. Jätmari, A. Talveti ning A. Tepljakovi (UR2AM) kõrval tuleb meenutada isetegevuslikke raadiokonstruktoreid nagu A. Kingo, P. Vahakorm, K. Peil, E. Parve jt. Need mehed, eriti viimane, panid aluse Eesti hilisemale (Rahvamajandusnõukogu aegsele) edukale elektroonikatööstusele. Nendel näitustel oli suur osakaal elektroonilistel mõõteriistadel nagu toongeneraatorid, lampvoltmeetrid, ostsillograafid jms, sest ega selliseid sõjajärgne N-Liidu tööstus veel ei valmistanud. Vähemasti mitte piisavalt. Laiale avalikkusele need Laia tänava näitused tuttavaks vist ei saanud – asukoht oli “peidetud”.
Old timerite (vasakult) Sammeti, Talveti ning Jätmari vahel on meie „siberi mees“ Wambola Roose (UR2GU)
Peomeeleolus Kalju Sepp (UR2BT, vasakul) ja Ants Väliste (UR2IV) kaasadega
1974. aasta juubelinäitus püüdis aga tulla nähtavaks. Selleks koopereerusime ülalnimetatud A.S. Popovi nimelise Raadiotehnika, Elektroonika ja Side Teaduslik-Tehnilise Ühinguga (RESTTÜ), kellel oli õigus kasutada emaühingu (Üleliiduline Poliitilise ja Teadusalase Teabe Levitamise Ühing1) lektooriumit aadressil Harju tn 1. Kõige käidavamal kohal! See oli suur saal 100–150m2 ja selle uks avanes otse Harju tänavale. Õnnestus palgata ka elukutseline reklaamikunstnik Maia Ennuste (minu naabriproua), kelle igapäevane töö oli kaupluste vaateakende kujundamine ja seepärast sai ruum ka silmapaistva disaini. Maia oli ka meie juubeliürituse rinnamärgi kujundaja.
Konverentsi ainus läänemaailma esindaja Folke Rosvall (SM5AGM) juttu ajamas Leo Vähi (UR2JH) ning Endel Keskeriga (UR2DZ)Parima saadaoleva ülevaate näitusest saab SRTV 1974. aastal (N#7) ilmunud artiklist, mis on toodud fragmentidena ja kursiivis:
... Meenutagem, et senini oli korraldatud mõõtetehnika näitusi RESTTÜ teaduslikust konverentsist osavõtjatele või siis avalikke, ent laiema ühiskondliku vastukajata raadioamatööride loominguliste tööde näitusi. Seepärast on meeldiv märkida ajakirjanduse ja TV osavõttu antud näituse propageerimisel.Tinglikult võiks näituse ekspositsiooni jagada neljaks osakonnaks.
1. ENSV kõrgemates õppeasutustes tehtavat tööd tutvustas TPIväljapanek, mille naelaks oli kahtlemata H. Hinrikuse (kollektiivi juht) uuritav lasersideliin. ...
2. Tööstustoodangut demonstreerisid peamiselt “Punane RET” arvukate elektronmõõteriistadega, Tallinna Mõõduriistade Tehasja H. Pöögelmani nim. Elektrotehnika tehas, kelle väljapanekuhulgas äratasid tähelepanu mitmed laiatarbekaubad….
3. Entusiasmiga suhtusid näitusesse põllumajandusettevõtete abikäitised, kes demonstreerisid arvukalt traat-raadioside-seadmeid, samuti elektroonseid mõõteseadmeid. ...
4. ERSF ekspositsioon koosnes graafilisest ja esemelisest osast. Graafilistest stendidest esimene oli pühendatud Eesti raadioamatörismiajaloole; teine ALMAVÜ Vabariikliku Raadioklubi tänapäevale; kolmas UR2BU juubelile (60 eluaastat ja 40 aastat amatöörstaaži) ja neljas 1972. a. kõrgsaavutustele (UK1ZFI ekspeditsioon ning UR2AO 5B DXCC).
Sportliku raadioside aparatuur oli esitatud kesiselt. Seepärast otsustas näituse žürii selles osakonnas esimest auhinda (50 rbl) mitte välja anda. Kaks teist auhinda (a’ 30 rbl) langesid E. Keskerile (UR2DZ), kes esitas korrektselt vormistatud ultralühilainesaatja ja V. Rõtškovile (UR2RS), kes esitas elektronvõtme. UR2DZ näidissaatja oli ette nähtud järgitegemiseks noortele amatööridele ja seepä- rast ei sisaldanud põhimõttelisi uudiseid. UR2RS elektronvõti oli samuti ehitatud tuntud elektrilise skeemi kohaselt, kuid ratsionaalselt konstrueeritud. Näiteks oli ta monteeritud raskele alusplaadile ega vajanud täiendavat toetamist tegelikus tööolukorras. Uueks võtteks oli ka pleksiklaasist valgusjuht signaallambi mugavamaks paigutamiseks. ERSF perifeeriaorganisatsioonidest olid esindatud ainult Jõ- geva STK kolme ja Võru ühe eksponaadiga. Tekkinud olukord viib mõttele, et lühi- ja ultralühilainega tegelevatele raadioamatööridele piisab täielikult spordiüritustest, kuna kõik teised, seni organiseerimata raadioharrastajad näituse ideele tunduvalt elavamalt kaasa teevad.
Tagasi vaadates näib, et tookordne juubelikonverents ning -näitus olid korraldatud suurejooneliselt ja väärikalt.
20. okt. 2023.Teolan
“Teo” Tomson, ES1AO (ex UR2AO)
P.S. Täiendavaid pilte leiab ka kodulehe galeriist “UR2 konverentsid/1974 – Tallinn”.