Uus aasta on juba mõnda aega meiega, aga tavaliselt võtab veidi harjumist, et järgmine number (seega 26!) meie eneste teadvuses kinnistuks. Vanem generatsioon saab järjekordselt ka ohata, et „küll see aeg lendab kiiresti“, aga kas me oleme ikka ka tegelikult teadvustanud, et tervelt veerand uuest sajandist (no just, „ammu see oligi“, kui aastatuhat pauguga vahetus, hi!) ongi juba ajalukku kadunud?

Ühingu traditsiooniliste sündmuste puhul, kus me ka arvestust peame, numbrid samuti muudkui kasvavad – eelolev Talvepäev on juba arvult 28. ning suvine kokkutulek 63. Kui poleks neid vahepealseid „nõuka“ aastaid, küll siis nii mõnigi traditsioon oleks veelgi väärikama numbriga, sest tähistasime möödunud aastal ju ka ERAÜ 90. juubelit, ehkki enamuse sellest ajavahemikust ühingut ennast polnudki. Aga olid tublid mehed ja naised, kes pidid nendes oludes hakkama saama ning ka meie hobi edasi viima. Saadigi ning viidigi!

Oleme erinevate tähtpäevade karussellis – eelmisel aastal (2023) tähistasime meie suviste kokkutulekute 60. juubelit ning talviste seminaride, st talvepäevade 25. toimumist. Tänavu (2024) augustis aga möödus sajand päevast, mil Pärnu koolipoisid panid aluse meie harrastusele! Tõsi, teadaolevalt veel mitte kahepoolse sidega, mille pidamise aeg ja koht ongi jäänud saladuseks, aga ikkagi – aparaadid valmisid ning sellest ajast loeme, et Eesti sai raadioamatööride maaks. Kulus veel kümnend ning raadioamatöörid organiseerusid üleriigilisse ühendusse – 1. märtsil 1935. a registreeriti Eesti Raadioamatööride Ühing vabariigi siseministeeriumis. Seega – algaval aastal on meil põhjust tähistada ERAÜ 90. juubelit!