Teatame kurbusega, et 15. augustil lahkus 89-ndal eluaastal ERAÜ aluliige, Grand Old Man Jaan Kuus, ES1NI. Jaani panus Eesti raadioamatörismile järelkasvu kasvatamisel oli hindamatu, tema elutööks oli raadioklubi arendamine ja elus hoidmine Tallinna Polütehnikumis läbi paljude aastakümnete. Selle tunnustuseks omistati Jaanile 2018.a. ka ERAÜ auliikme staatus. Meenutamaks Jaani väärikat teed meie hobis, on siinkohal sobiv tuua uuesti täies mahus tema kirjutis 2018.a ES-QTC persooniloos.
Kerget võtit Sulle, Jaan, ka sealpool ionosfääri!
ERAÜ juhatus
Hea on elada, kui hobist on kujunenud elukutse
Jaan Kuus, ES1NI (16.10.1937 - 15.08.2026)
Olin umbes viieaastane, kui ema töökohas ühes toas nägin suurt kandilist ilupuidust kasti, millel olid ees huvitavad ümmargused nupud ja suurel klaasist skaalal nimed Berliin, London, Pariis ... - rohkem ei suutnud ära lugeda või meelde jätta, sest ema hoiatas, et ära seda asja puutu! Minu küsimusele, mis see on, vastas ema, et see on raadio. Veel lisas ta, et kui raadio töötab, siis seal sees lambid hõõguvad. Seda kuuldes muutus asi veelgi põnevamaks. Hoidusin küll nuppude puudutamisest, kuid piilusin kasti tagakülje kaane aukudest sisse. Sees oli üsna pime ja hõõgumist ei olnud näha. Veidi pettununa ja kurvana teatasin emale, et hõõgumist ei olnud, mille peale ta ütles, et raadio on praegu välja lülitatud. Kõik minu järgmised küsimused lõpetasid koheselt mu viibimise antud toas ja mind talutati teise ruumi, kus oli klahvidega kirjutusmasin. Sellesse asetati paberileht ja anti luba trükkida numbreid või tähti. Seega salapärane esmahuvi raadio suhtes küll maandati, kuid seda vaid ajutiselt. Kodus meil raadiot ei olnud, oli vaid kõlar, mis töötas translatsioonivõrgust. See hõõguvaid lampe aga ei sisaldanud. Heino Lipu kuulitõuke või kümnevõistluse tulemusi sai küll teada ja ilmateadet ka, kuid uudishimu vajas enamat. Minus oli tekkinud teadmine, et raadios on palju saladusi, mida tahaks avastada.
Meie maja naaberkorteris elas üürnik, kelle raadiol oli mingi rike ja ta oli kutsunud remondimehe, kes peagi ka tuli. Kuna üürnik pidi ise kodust lahkuma, andis ta toa võtmed minu kätte ja palus mul remondimehele ukse avada. Koos temaga sisenesin tuppa laua kõrvale, kus raadio seisis. Remondimees tõstis raadio kastist välja ja võttis oma kohvrist lauale kandilise karbi, millel oli klaasist aken ja sealt paistsid igasugused numbrid. Ta pistis karbi külge pikad nöörid, millel teises otsas olid värvilised pulgad ja torkis nendega midagi raadio sees. Kui ta keeras üht nuppu, nägin, et mingid plaadid raadio sees liikusid. Siis kostsid raadiost raginaga arusaamatud hääled, mis torkimise järel lõpuks kadusid. Kui remondimees pani oma tööriistad kotti ning lahkus, sain ma aru, et töö on tehtud. Kui naaber hiljem koju tuli, oli tema raadiost kuulda kõnet ja muusikat. See suurendas põnevust veelgi – mõelda, mingite pikkade pulkadega raadio torkimine pani raadio helisema ja lõbusat muusikat mängima! Aga need pöörlevad plaadid raadio sees ei andnud mulle rahu ning nõudsid „asja uurimist“. Nähes kui osavalt vanaema mitme pika sukavardaga kasvatab soki säärt, tekkis mul mõte, et sukavarras ongi õige asi, millega raadio sees pööratavaid plaate tuleb torkida, sest remondimees nii ju tegi. Võtsin sukavarda ja veidi hiljem, kui naabritoa uks oli lahti, avanes mul võimalus „remonditööks“, millest praegu mäletan, et tõesti puudutasin sukavardaga pööriku rootorplaate. Kuna raadio oli välja lülitatud, siis tulemus selgus alles hiljem, kui naaber raadio sisse lülitas ja soovitud raadiojaama otsis, kuid kostis vaid tugev ragin. Sellest teatati ka minu vanematele ja minult küsiti, et kas ma käisin ilma loata naabri toas ja mida seal tegin? Tunnistasin, et käisin jah ühe sukavardaga... Sain elu küll mitte esimese, aga vast kõige kõvema keretäie. Peale pisaratest toibumist saadeti mind naabri juurde vabandust paluma, mida ma ka alandlikult tegin. Nii tulid minu raadiohuvist esimesed triibulised. Olin alles seitsmeseks saamas.
Kui ma aastal 1960 ühel soojal augustikuu päeval astusin trepiastmeid mööda üles ja avasin Tallinna Polütehnikumi ukse, et tutvuda ja uurida, kuidas ja mida selles koolis saab õppida, ei teadnud ma veel, et see maja saab mulle õppimise, tegevuse ja tööpaigaks nüüd juba üle poole sajandi. Oli küll teada, et selles koolis saab õppida mitmeid tehnikaalasid, millest huvitavaim tundus olevat raadiotehnika. Ringkäik koolimajas andiski vajalikku infot selle kohta, et raadiotehnika erialal on moodustatud õpperühm, kuhu vastuvõtt toimub keskkooli lõputunnistuse alusel. Selles rühmas oli õppeaeg kolm aastat koos koolivälise praktikaga. Olles keskkooli lõpetanud, kiikasin ma ka Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) kui kõrgkooli poole, kuid TPI-s ei õpetatud 1960.a. veel raadiotehnika eriala. Nii otsustasin ma kelleltki nõu küsida, et mida teha? Mul oli Tallinna kaasa võetud minu sünnipäevaks ema poolt kingitud 1958.a. välja antud „Raadioamatööri käsiraamat“, mille autoriks Arnold Isotamm. Sain teada, et raamatu autor töötab Tallinna Polütehnikumis õpetajana, kuid kooli suvevaheaja tõttu on ta augustikuus veel puhkusel. Otsustasin härra Isotamme üles otsida ja temalt raadiotehnika eriala õppimise kohta nõu küsida. Saades teada, et ta elab Meriväljal, seadsingi sammud sinnakanti. Mõningase otsimise järel leidsin õige koha, kuigi kahtlesin ka, sest seal ei olnud mingeid antenne märgata. Vajutasin siiski aiavärava kellanupule ja jäin ootama. Peagi tuli aiavärava juurde vanaproua, kellelt küsisin, kas ma saaksin kohtuda Arnold Isotammega. Vanaproua päris omakorda, et kes mina olen. Seletasin talle, et kavatsen õppima asuda Tallinna Polütehnikumi, kuid soovin enne raadiotehnika alal temalt nõu küsida. Vanaproua ütles, et „Arno läks seenele“, kuid tulgu ma kella kuueks tagasi. Jalutasin siis sihitult Meriväljalt lagedale heinamaale. Päikesepaistelises kohas heitsin pikali, rännukott toidupaki, käterätiku, rannariiete ja „Raadioamatööri käsiraamatuga“ oli pea all padjaks. Ooteaega oli kolm ja pool tundi. Tukastasin ehk veidi...
Täpselt kokkulepitud ajal, kell kuus olin tagasi leitud aiaväraval. Helistasin kella ja peagi ilmus vanahärra, kes oligi Arnold Isotamm. Tervitasin teda viisakalt ja teatasin, kes ma olen ning millised on minu kavatsused ja küsimused raadiotehnika õppimise suhtes. Vestlesime tema aia lehtlas umbes pool tundi ja olles saanud temalt autoriteetsed innustavad soovitused, viisin järgmisel päeval avalduse Polütehnikumi sisseastumiseksamitele sisse. Oli konkurss, kuid hinnetega sain koha ka kooli ühiselamusse, kus toanaabriteks olid kõik kõvad spordimehed. Just seetõttu olid omavahelised suhted ladusad ja kained. Õppetöö kulges pingeliselt, kuid sujuvalt. Põhilised õppeained olid esimesel kursusel füüsika, kõrgem matemaatika, tehniline joonestamine, tehniline mehaanika, tugevusõpetus, materjaliõpetus, elektroonika alused ja põhjalik elektrotehnika. Teisel ja kolmandal kursusel lisandusid raadiolainete levi, võimendid, antennid ja fiidrid, raadiosaatjad ja raadiovastuvõtjad, ülikõrgsagedustehnika. Koolivälise praktika kohad olid Raadioelektroonika tehas RET, Pöögelmanni nimeline Raadioelektroonika tehas, Kontroll- Mõõduriistade tehas, Eesti Raadio ja Televisioonikeskus, televisiooniateljeed jm. Valisin praktikakohaks Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudi, mis asus 1963.a. Pirita teel üsna lauluväljaku lähedal. Minu praktika juhendajaks oli tunnustatud raadioamatöör Teolan Tomson, siis UR2AO (nüüd ES1AO). Tööalased kontaktid samas instituudis viisid kohtumiseni teise väga nimeka raadioamatööriga, kelleks oli Enn Lohk, UR2AR (hilisem ES1AR). Nende kahe mehe eestkostel, soovitusel ja abil õnnestus luua instituudi juurde ka klubijaam kutsungiga UK2RTI. Peagi liitusid selle raadioklubi tegevusega uued nimed. Aktiivsemaks konstruktoriks oli Arvo Saluri, UR2RQV (nüüd ES1QV). Instituudi hoone katusele ehitasime ühiselt betoonist antennimasti aluse, millele kinnitasime sõrestikmasti. Antenn oli kolme sagedusalaga (14, 21, 28 MHz) kuup, kus iga sagedusala oli ühendatud ja sobitatud eraldi koaksiaalkaabliga. Mäletan, et häiretase oli seal märksa madalam, kui kesklinnas Polütehnikumi raadiojaamas.
Juba Polütehnikumi esimesel kursusel, 1960.a. kohtusin samas koolis õppiva Tõnu Elhiga. Tõnu õppis põhikooli baasil avatud õpperühmas, kus tuli läbida ka peamised keskkooli õppeained ja seetõttu oli õppeaeg tal aasta pikem. Ühised huvid liitsid meid niivõrd, et võtsime ülesandeks Tallinna Polütehnikumi amatöörraadiojaama taasavamise (selle tegevus oli aastaid tagasi soiku jäänud), kuid kuhu? Majas oli niigi suur ruumipuudus, sest kõiki soovijaid ei saanud kooli vastugi võtta. Tõnu sai siiski läbirääkimistel Eesti Vabariikliku Raadioklubi juhatusega kirjaliku soovituse Polütehnikumi juhtkonnale leida võimalused kooli amatöörraadiojaama taasavamiseks. Taasloodava raadiojaama jaoks ruum lõpuks leiti - selleks oli neljandal korrusel asuv poiste WC pindalaga umbes 16 ruutmeetrit... Vaatasime Tõnuga ruumi üle, tuulutasime paar kuud, tegime pisiremonti. Oma jõududega korrastasime aknad, elektrivarustust, valgustust ja maandusjuhtmestikku. Saime „tehnilise abina“ algul laenuks raadiovastuvõtja PURGA, mis aga ei osutunud töökorras olevaks. Asenduseks anti raadiosidevastuvõtja KVM. Sellele tuli teha elektritoide, millega saime hakkama, kasutades akusid ja anoodpatareisid, hiljem alaldeid ja pingestabilisaatoreid. Kellegi soovitusel tuli meie sidetehnika alast tööd abistama ja juhendama tehnikumi lähedal elav suurte konstruktorikogemustega eakas raadioamatöör Avo Talvet, UR2AH. Tema poolt valmistatud väikese väljundvõimsusega juhtsaatja võimaldas teha telegraafi sidet 3,5 MHz sagedusalal. Ta valmistas ka dipool antenni, mis oli lahtise kahejuhtmelise fiidriga sobitatud, sest koaksiaalkaablit ei olnud saada. Lahtise liini traatide vahekaugus oli kindlalt fikseeritud isoleermaterjalist vahepulkadega iga poole meetri tagant, nii et see liin kujutas eemalt vaadates õrna köisredelit. Seetõttu seletasid naljamehed noorematele poistele, et seda redelit mööda tuleb ronida üles antenni harude vahelist isolaatorit puhastama, kui ei viitsi sidet teha. Nii soovisidki kõik ainult sidet teha ja mitte isolaatorit puhastama ronida…
Meie raadioharrastusega liitus peagi ka Tõnuga samas õpperühmas õppiv Ivo Kibuspuu, praegu ES0NW. Mõni aeg hiljem liitus meie meeskonnaga veel üks Tõnu – Tõnu Maasar, kelle kutsung on praegu ES2ML. Polütehnikumi klubijaama kutsungiks oli siis UR2KAB ja hiljem UK2RAB. Võistlustel oli Polütehnikumile põhikonkurendiks Tallinna Pioneeride Palee klubijaam UR2KAN, hiljem UK2RAN, mis asus siis Mere puiesteel. Külaskäigul nende juurde nägime seal häid varrasantenne ning esmakordselt ka vastuvõtjat R-250. Sain aru, et Polütehnikumi jaam vajab olulist arendamist. Tõnu, UR2DW organiseerimisel alustasime ka ultralühilainete aparatuuri ehitamist välipäevadeks. Esimesel ULL välipäeval paiknesime Laiuse mäel. Meil oli kaasas omaloominguline tehnika 144 ja 432 MHz sagedustele, elektritoide akudelt ja anoodpatareilt. Ka Polütehnikumi peahoone katusele püstitasime 9-elemendilise Yagi 144 MHz sagedusalale, mis oli alt raadiosaatja ruumist käsitsi küll raskelt, kuid vajalikus suunas siiski üsna kiiresti pööratav. Olid sided Soome, Pihkva ja Novgorodiga, kuid kaugemad kohad esinesid harva ja vaid ülihea leviga. 1963.a. kevadel lõpetasin Polütehnikumi ja sama aasta suvel sooritasin sisseastumiseksamid TPI-sse. Oli ka konkurss. Üliõpilaseks võeti meid vastu 23, kuid lõpetajaid jäi järele vaid 7. TPI õhtuses osakonnas oli õppeaeg 6 aastat. Samaaegselt tudengieluga jätkasin tööd eelmainitud „Pirita tee instituudis“, mis aastate jooksul elas küll üle mitu nimemuutust. Jätkasin tegevust ka Tallinna Polütehnikumi raadiojaamas, moderniseerides oma vastuvõtja BC-314 ajakohasemaks. Toimus ka aktiivne koostöö TPI raadioklubi taasavamiseks. Seda taotlesid Peeter, UR2EG (praegu ES6EG), Guido, UR2MG (praegu ES5MG) ja meie hulgast varalahkunud Ahto, UR2FR. Nende aktiivse tegevuse tulemusena õnnestuski TPI raadioklubi jaam taasavada üliõpilaste ühiselamus ühes neljanda korruse toas. Poisid olid väga innukad ka lühilaine võistlustel, ehitasid ühiselamu katusele isegi kuupantenni. Laenutasin Polütehnikumist TPI raadioklubi võistkonnale ajutiseks kasutamiseks ka oma äsja moderniseeritud BC-314, sest neil ei olnud võistlussidedeks korralikku pilli.
Tallinna Polütehnikumi õppekavasse lisati 1965.a. riigikaitse õppeaine, mis kohustas muuhulgas läbi viima laskeharjutusi relvadest. Nüüd oli koolil vaja kindlat relvahoidmise ruumi ja selleks valiti paraku meile 1960.a. antud ruum, kuhu koos Tõnuga TPT raadiojaama üles ehitasime. Mina lõpetasin TPT 1963.a. ja Tõnu lõpetas 1964.a. Meie lahkumise järel aktiivne igapäevane ja õhtune hobitegevus raadiojaama ruumis vähenes. Nii ei olnudki meist keegi kohal, kui ruumi küsimus otsustati ja raadiojaama ruumist tehti relvaruum. Sellega oligi raadioamatööride tegevusel TPT-s mõneks ajaks lõpp.
1966.a. augustikuu eelviimasel päeval, just enne kooliaasta algust, tuli meile kõigile ootamatult kurb teade, et on lahkunud Aronld Isotamm. Sügavas leinas saatsime tema Tallinna Polütehnikumist viimsele teekonnale Rahumäe kalmistule. Seoses Isotamme ootamatu lahkumisega tekkis TPT-s raadiotehnika õppeainete õpetamisel küsimus, et kes seda tööd saaks jätkata? Peale leinapäevi tegi TPT juhtkond mulle ettepaneku, kas ma oleksin nõus selle õppetöö enda kanda võtma? Ma ei saanud siis aga mitmel põhjusel kohe selle ootamatu tööpakkumisega nõustuda, sest põhitöökoht Elektrotehnika Instituudis ja õhtune õppetöö TPI-s nõudsid oma aja.
Kuna mul olid TPT õppeajast alles hästi kirjutatud, peaaegu kõigi erialade õppeainete konspektid ja aastatega kogutud või ostetud raamatud, ehk siis, hea baas õppetöö alustamiseks igati olemas, samas tundsin muret kooli raadiojaama töö soikumise üle, otsustasin TPT juhtkonnale esitada kirjaliku ettepaneku raadiojaamale uue ruumi leidmiseks ja selle huviala töö taastamiseks TPT-s, koos sel juhul minu nõustumisega õpetaja osalise töökoormusega. Ja raadiojaamale leitigi uus ruum! See oli peakorpuse külge 1962.-1963.a. ehitatud külgkorpuse neljanda korruse poiste WC – just, jälle WC! Raadiojaama taastamisega 1966.a. sügisel algaski minu õpetajatöö TPT-s.
Nüüd tuli jälle mitmenädalase tuulutamise järel alustada põranda, seinte ja lae remondiga ning elektrijuhtmestiku väljavahetamisega. Ruumile tuli panna metallist turvauks, lukud, ehitada nõuetekohane maandus ja katusele püstitada antennid. Saatjaks oli abiplokkidega transiiveriks ümberehitatud R250M, millele lisandus eraldi blokina võimsusvõimendi GK71-ga. Alates 1967.a. algasid katsed ühe külgriba ehk SSB tüüpi signaalidega, mis algul oli faasimeetodil, hiljem filtermeetodil formeeritud.
Tallinna Polütehnikumis ja hiljem ka TPI-s oli minu ülesandeks ka lõputööde juhendamine, mille edukas kaitsmine andis alati hulga positiivseid emotsioone. Kõige meeldejäävamaks on nende hulgas Tallinna Polütehnikumi diplomitöö, mille teostas ning edukalt 1971.a. kevadel ka kaitses Toomas Kull, UR2RJ (hiljem ES2RJ). Töö teema oli raadioside vastuvõtja KROT ümberehitamine transiiveriks ja selle töö demonstreerimine kaitsmiskomisjonile raadioeetri kaudu. See projekt Toomasel igati õnnestus ja tulemuseks oli tohutu entusiasm ning energia mitmekülgseks tegevuseks raadiotehnika valdkonnas, mis peagi kajastus kõrgetasemelistes tulemustes tehnikas ja võistlustel.
TPT-s olen aastate jooksul õpetanud järgmisi õppeaineid: elektrotehnika, elektroonikakomponendid, elektertoiteseadmed, materjaliõpetus, võimendid ja helitehnika, elektroonika alused, raadiolainete levi, antennid ja fiidrid, raadiotehnika alused, raadiosaatjad, raadiovastuvõtjad, skeemitehnika. Olen läbi viinud ka täienduskoolituse loengud Tehnilise Järelvalve Ameti õppegruppidele, elektroonikatehase Elcoteq töötajatele ja Eesti Kaitseväe Sidepataljoni õppuritele.
1970-ndatel oli paljudele raadioamatööridele töömahukaks ettevõtmiseks transiiverite ehitamine, millest levinum mudel oli UW3DI. Sellel oli mitu arenguvarianti - lampskeemist pooljuhtidel lahenduseni. Igal neist omad puudused, mis ilmnesid enamasti suurematel võistlustel ja nõudsid siis parandusi või täiustusi. Tõnu, UR2DW konstruktoritööna valmis selle tüübi transiivereid terve seeria. Olid loomingulised ja sageli unetud päevad või kuud, kui toimus montaažist tulnud aparaadi pingestamine, vigade otsimine, häälestamine ja esimene sideproov eetri kaudu.
TPT raadiojaama sidetehnika hakkas oluliselt kaasajastuma alates 1997.a. kui Tõnu, ES2DW tegi TPT juhtkonnale ettepaneku uue aparatuuri soetamiseks, mida mina olin ka küll aastaid taotlenud, kuid kooli väga piiratud finantstingimustes see ei teostunud. Tõnu soovitusel hangiti siis koolile Jaapani transiiver Yaesu FT-847. Kui 1999.a. ühel pärastlõunal Tõnu selle transiiveri Polütehnikumi õpetajate toa lauale tõstis, küsisid paljud uudistajad, et mis asi see on, mis otstarbeks saab kasutada ja kui palju maksab? Seletasin uudistajatele, mis otstarbeks seda vaja on ja kui nad hinda kuulsid, küsiti minult, kas see ikka tasub end ära? Just antud transiiveri tulekuga laienes õpilaste huvitegevus ka ultralühilainetele, ka mitmed TPI üliõpilased hakkasid käima Polütehnikumi raadiojaamas raadiosidet sooritamas. Nädalavahetuste ühistööna kerkisid katusele ultralühilaine antennid 144 MHz ja 432 MHz sagedusaladele ja ka välipäeva võistlustele väljasõiduks vajalikud antennikomplektid. Arendustööd antennide ja tehnika osas, samuti üldine soodne koolipoolne suhtumine raadioharrastusse viisid selleni, et Eesti Raadioamatööride Ühingu talviseid seminare hakati Tõnu aktiivsel organiseerimisel läbi viima TPT-s – esimene talvine tehnikapäev toimus 1999.a jaanuaris. Esinejaid ja osalejaid oli üle Eesti, aga ka naaberriikidest ja kaugemaltki. Olid ka omaloomingulise ja tööstusliku sidetehnika näitused, tagasivaateid ajalukku jm. Sisukaid ERAÜ Talvepäevi, mis toimusid TPT-s, oli kokku üheksa aastat järjest!
TPT raadioklubi meeskond on korduvalt esinenud Pirita tee messikeskuses noorte infomessil TEEVIIT, kus tutvustati õppimisvõimalusi paljudes Eestimaa koolides. Infomessil oli TPT boksis meie kooli raadioklubi meeskonna poolt püstitatud 144 MHz sagedusala antenn, boksis oli transiiver Yaesu FT-847, messimaja katusele panime veel ka lühilaine antennid. Arvutite ja videokaameratega olid varustatud mõlemad sidepooled, nii TPT messiboks kui ka TPT-s töötav raadiojaam. Omavaheline videopilt toimis interneti teel ja helisignaal ultralühilainel raadio teel. Aeg-ajalt tekkis TPT näituseboksis sidesoovijatest ka väike järjekord ja mõned uudistajad tulid isegi tund või paar hiljem Pärnu mnt. 57 Polütehnikumi raadiojaama vaatama, et veelkord kõnes ja pildis sõpradega suhelda. Selline süsteem võimaldas TPT raadiojaamas olevatel õpilastel vestelda kooli messiboksi külalistega. Nendeks olid ka tolleaegsed tuntud riigi- ja ühiskonnategelased, näiteks Eesti Riigikogu esimees, peaminister, haridusminister, Tallinna abilinnapea. Lühilaine raadioside TPT messiboksist toimis nii Eesti kui ka Euroopa raadioamatööridega. TPT raadioklubi osales sellisel noorte infomessil mitu korda ja sai korduvalt ka tunnustava hinnangu messi külalistelt.
TPT amatöörraadiojaam ES1XQ on igal aastal osalenud ka oktoobris toimuval skautide rahvusvahelisel raadioaktiivsusel, mille nimetus on Scouts Jamboree On The Air (JOTA). Selleks koguneb TPT raadiojaama ja õppeklassidesse kuni mõnikümmend skauti, kellele õpetame rahvusvahelise sidepidamise reegleid, raadioteel suhtlemise eetikat, Q-koodi jm esmavajalikku. Teeme alguses ka praktilisi harjutusi ilma eetrisse minekuta. Sellele järgneb omavahelne sideproov minimaalse väljundvõimsusega käsijaamadega ultralühilainel. Kellel see eeltreening ja inglise keel hästi sujub, saab proovida ka juba kaugsidet lühilaineil. Huvilisi on olnud igal aastal päris palju. Olen sellest üritusest kirjutanud lühijutud nii Eesti Ekspressile kui ka Õpetajate Lehte, mõlemad ka avaldati.
2010.a. algas TPT peahoone kapitaalremont. Lühikese ajaga tuli vabastada paljud ruumid ja evakueerida kogu kasutatav tehnika. Katuselt tuli maha võtta kõik antennid ja antennimastid. Sellises olukorras seiskus pikaks ajaks ka raadiojaama töö, mis tundus harjumatu ja häiriv. Deivise, ES2DTS organiseerimisel püstitasime siis ükskord ajutised antennid Harjumäele ja skautide aktiivsel osavõtul tegime lühilaine raadiosidet kogu päeva. Kogunes huvilisi ja Tallinna turistidelt oli ka palju küsimusi, et mis mehed need rohelises mundris on? Selliste skautlusega seotud sidetehnika kasutamise õppekogunemiste eest on TPT näiteks tunnustatud tiitliga „skaudisõber 2018“.
TPT raadioklubi meeskond Villi (ES3VI) organiseerimisel, koostöös Viljari (ES3VL) ja Klausiga (ES2UK) korraldas 2007.a. ekspeditsiooni meresõiduga Rohukülast Hiiumaa ja Vormsi vahel olevale Harilaiule. Eesmärk oli muuhulgas leida lühilaine sidevõistlusteks sobiv häirevaba asukoht. Sellelt ekspeditsioonilt saadud kogemused ja TPT raadiojaamast kaasa tehtud rahvusvahelise ulatusega raadioside võistlused nagu CQ WW WPX, Russian DX, CQ WW DX jm näitasid ilmekalt, et linnatingimustes töötav amatöörraadiojaam ei suuda paraku raadioeetri suure häiretaseme tõttu soovitud tulemusi saavutada. Nii tekkiski Villil tulevikkuvaatav idee leida sobiv ja häiretevabam asukoht uue võistlusjaama ehitamiseks. Selle idee teostamist on ta alustanud TPT raadioklubi meeskonna vabatahtlikul toetusel nii ehitustöödel kui ka erinevatel võistlustel. Entusiasmiga on sellest osa võtnud ja väärivad tänu Aive ES2YW, Klaus ES2UK, Viljar ES3VL, Rao ES4RAO, Keijo ES2SDA, Sven ES2TI, Keven ES6ME ja Deivis ES2DTS.
Tallinna Polütehnikumi raadioklubi meeskond on tähelepanuga jälginud ka Eesti noorte teadlaste tööd kosmose uurimisel, selleks otstarbeks kavandatud ESTCUBE ehitamist ning Maa orbiidile lennutamist. Ootasime põnevusega stardipäeva, ja kui ESTCUBE start oli lõpuks toimunud ja ümber Maa esimesed tiirudki tehtud, ei õnnestunud meil algul tema signaale tabada. Tirisime siis kiiruga oma tehnika Polütehnikumi hoone katusele ja jälgisime arvutite ekraanidelt ESTCUBE lennuorbiiti. Vabastasime üheksaelemendilise 432 MHz Yagi antenni tema kinnitusmastist ja ulatasime Mardile (ES5AKC). Mart jälgis arvuti ekraanilt satelliidi lennuorbiiti ja samaaegselt tema käes olevat antenni nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt pöörates, tabas lõpuks 660 km kõrgusel lendava ESTCUBE signaalid, m
is kohe ka arvutisse salvestati. Järgmisel päeval tegi Eesti Televisioon sellest tegevusest TPT-s salvestuse ka Eesti televaatajatele.
Tänane Tallinna Polütehnikumi amatöörraadiojaamas olev sideaparatuur on igati kaasaegne ja juba enamjaolt tööstuslikult valmistatud: IC-7700, IC-9100, IC-PW1, FT-847, FTdx-5000. Ostetud materjalidest on ehitatud kõik lühilaine ja ultralühilaine antennid nii statsionaarseks kui ka välipäevadel kasutamiseks. Raadiojaama ruum on nii väike, et sealt toimub vaid igapäevane sidepidamine, minitesti võistlused ja kohalikud ultralühilaine võistlused. Kõrval olev laboratooriumi ruum on kasutusel rahvusvahelise ulatusega võistluste puhul, kuid igapäevaselt toimub laboratooriumis sidetehnika ja mõõtetehnika testimine ja kontroll, antennide ehitamine ja eelhäälestamine, vajadusel ka remont. Skautidega õppepäevad on nädalavahetustel ja siis saab veel ka klassiruume lisaks kasutada.
Võimalused tipptasemel sidetehnikaga töötada on TPT-s antud kõigile. Paljud tehnikahuvilised vanuses 12 kuni 75 aastat on Polütehnikumi amatöörraadiojaama juures omandanud vajalikud teadmised ja praktilised oskused raadioside abil omavaheliseks suhtlemiseks, sooritanud raadioamatööri kvalifikatsioonieksami ja loonud oma koduse, suvilas või autos kasutatava amatöörraadiojaama. Selliseid kohti ei ole meie maal paraku palju, mistõttu on TPT raadiojaama tegevuse järjepidevus väga oluline raadioamatörismi kui huviala edasikestmisel ja arengus.
TPT raadiojaama on külastanud palju raadioamatööre Euroopast, Aasiast ja Ameerikast, kes on kirjutanud oma külastustest ka tänusõnad raadiojaama külaliste raamatusse. Nii näiteks USA-s Orlandos elav William, kutsungiga K1MM, kes oli turismireisil, võttis 2017.a. osa CQ WW WPX Contest’i CW tuurist ja töötas meilt umbes 3 tundi ning sai ligikaudu 300 sidet.
Deivis (ES2DTS) organiseeris 2017.a. maikuus TPT õppeklassis, laboratooriumis ja raadiojaamas rahvusvahelise skautide õppeseminari kestusega 4 päeva, millest osalejaid oli kokku rohkem kui kümnest erinevast riigist, kaugeimad neist Malaisiast. Peeti mitmekülgseid ja sisukaid ettekandeid ning avardati üksteise silmaringi.
TPT raadiojaama arendustöödeks on aastate jooksul oma panuse andnud abistava ja asjatundliku nõuandega Teo ES1AO, Enn ES1AR, Arvo ES1CW, Tiit ES1MW, Hellar ES1II, Arvo ES2MC, Jüri ES5JR, Tõnu ES2DW, Arvo ES1QV, Priit ES1MM, Ivo ES0NW, Peeter ES6EG, Väino ES1VO. Meie raadiojaama sidetehnika ja antennide ehitamisel, võistlustel, aga ka suvistel ja talvistel kokkutulekutel on abikäe alati ulatanud Villi ES3VI, Viljar ES3VL, Mart ES5AKC, Klaus ES2UK, Deivis ES2DTS, Kristjan ES1TRE, Rao ES4RAO, Keijo ES2SDA, Keven ES6ME, Aive ES2YW, Deivis ES2DTS, Kristjan ES1TRE, Uhur ES1ZER, Meelika ES2AKE, Aimar ES2CM, Valter ES2MLY, Raul ES2RAU, Draven ES1DRA ja Ozzy ES1OZZ. Suur tänu kõikidele!
Algus Tallinna Polütehnikumile pandi juba 1915. aastal ja sellest on tänaseks möödunud enam kui sajand. Olles ise rohkem kui pool sajandit olnud oma mõtete, tegude ja töödega seotud TPT-ga, soovin teise sajandi edukaks läbimiseks TPT-le edu ja jätkuvat arengut meie maa noorsoo mitmekülgsel harimisel!
Need mälestused on kirja pandud jaanuarikuu taliharja päeval 2019.a. Tallinna Polütehnikumis.
Jaan Kuus, ES1NI