Tuleb alustuseks kohe tunnistada, et eelmisel aastal seatud eesmärk saada sellel aastal püsti ka teine kõrge sõrestikmast, läks vett vedama. Põhjusi selleks on muidugi mitmeid – antenne veel ei ole, betoon valamata, kaableid puudu ning mis põhiline, aega on vaja! Kunagi ammu ühel järjekordsel CQWW üritusel ES5TV juurest küsis keegi lätlastest, et “Tõnno, miks sa veel ühte masti sinna põllule ei pane?”. Tõnno arvas seepeale, et olemasolevaidki hooldada on tükk tegu. Toona mõtlesin endamisi, et noh, mis ta niiväga raske ikka olla saab, ent saab küll! Viitan siinkohal sellele, et möödunud aasta detsembri tormiga kukkus kolinal alla värskelt püsti pandud 80M 4-square antenn. Siinkohal saab vaid peeglisse vaadata ja tõdeda, et oleks pidanud ikka isa kuulama – tõmmitsaid sai vähe. Hiliskevadel hakkasin siis hoogsalt alla kukkunud kahjustusi likvideerima ning lisasin juurde veel ühe “korruse” tõmmitsaid neljale suunale. Sai justkui tugev küll, kuid mõned kuud hiljem, mil antenniväljakut ründas järjekordne torm, kukkus ikkagi üks neljast vardast alla. Ääremärkusena olgu öeldud, et meie plats asub vä- ga lagedal alal, kus ca 300 kraadi ulatuses on vaid põllud. Jah, n.ö “takeoff” enamikesse suundadesse on väga hea, sest oleme lähedal asuva kõrgendiku peal, kuid iga läheneva tormi eel käib kuklas ikka mõte, et loodetavasti seekord midagi alla ei kuku, hi! Torm rebis sel korral puude küljestlahti päris mitu pirakat oksa. Üks nendest okstest maandus 4-square vastukaaludele, mis omakorda tõenäoliselt raputasid ühte varrast piisavalt kõvasti, et see jälle maha prantsataks. Seega tuli planeerida järjekordne nädalavahetus remonttöödeks. Olen mitmeid kordi varem kirjeldanud, et kui vaimusilmas tundub töö lihtne, siis alati on kuskil mingi ”aga”. Seegi kord punnitas loodus meile vastu, sest hilissü- gisel kallas mitu nädalat vihma ning maapind muutus väga pehmeks. Nii õnnestus meil vana hea korvtõstukiga jääda kinni mitte ühe, vaid suisa kaks korda. Lõpuks kahe nelikveolise auto abil saime me selle natuke üle tonni kaaluva tõstuki siiski kätte. Torm ei rappinud mitte ainult 80 meetrit vaid ka 160 meetrit. Tol hetkel ainus 160 meetri antenn (täissuuruses Delta Loop) sai samuti pihta murdunud oksaga, mis traadile kukkus, kinnituse lahti rebis ja traadi ära lõhkus. Nii ma üsna tusasena võtsin ühel sombusel päeval kaasa akusae ning hakkasin seda “laga” metsatukas korrastama. Lõikasin sisse rajad ning likvideerisin kõik kohe murdumas oksad. Õnneks läks selle antenni taastamine oluliselt lihtsamini.Suvised toimetused sisaldasid kahe 6-elemendilise 10 meetri antenni ehitust (samat tüüpi, mis juba ühes mastis on). ES7GN, ES7SOA, ES7ONU (ex ES7SOAR) ja mina maadlesime mitu päeva ühe varem “kokku aetud” teleskoop sõrestikmastiga, mis vajas natuke arstimist. Ajasime sirgeks kõveraks väändunud lülid, parandasime ära tugijalad ning ES7RU parandas ära seal küljes olnud originaal-vintsi. ES7GN keevitas tippu korraliku raami, mille külge sai pandud pööraja. Tegu on vanade mobiilsete valgustusmastidega, mis meie hobi jaoks suurepäraselt sobivad. Esimese katsetuse tegime augustis ULL MV ajal, testides üsna kerget 2m antenni. Pärast võistlust võtsime selle maha ning mõnda aega seisis mast tühjana. Kaks päeva enne CQWW SSB võistlust ehtisime selle masti 2x6-ele 10M antennidega.Vaeslapse rollis olevale 160 meetrile tõmbasime murtud tipuga traat-vertikali, kuid esmased katsetused liiga lubavad ei olnud. Tihti oli tunne, et täispikkuses 160 delta loop kuulis paremini, ka kaugemaid jaamu. Samas oli nii CQWW SSB kui ka CQWW CW nädalavahetustel aurorat palju ning levi tegi igasuguseid trikke. Lisaks 160 antennile jõudsin valmis meisterdada kaks 80 meetri antenni. Üks neist 4-elementi traat Yagi, mis tuleks fikseerituld USA suunale. Plaanis on tõmmata kahe masti vahele kevlar-nöör ning selle peale panna rippuma need 4 traat elementi. Aktiivelemendi toeks on plaanitud torumast, et kaabel oma raskusega nööri väga alla ei tiriks. Teiseks antenniks on paljude poolt kiidetud 80m täissuuruses Spitfire. See on üks huvitav antenn, millel peaks paberite järgi olema head näitajad ning F/B suhe. Samas, ega enne teada ei saa kui nad päriselt kaabliga ühendatud on. Nagu ikka – oleks sü- gis olnud pehmem ja mitte nii vihmane, oleks need antennid ehk juba kasutuses, kuid oleksid ei loe. Seega tuleb ootama jääda järgmist aastat.Tulles nüüd aga pealkirja juurde, siis sellel aastal oli ES7A kutsung eetris rekordarvul rahvusvahelistel võistlustel – 18! Mis siin salata, remote jaama kasutamine on muutunud järjest rohkem meeldivaks võimaluseks. Isiklikult olen küll seda meelt, et transiiveri ees on tunne ikka õigem, kuid M/S üritusi on vahva ka kodust teha. Aasta algas NRAU Baltic võistlusega, millele järgnesid nagu ikka CQ160, ARRL CW ja WPX RTTY. Just veebruari RTTY võistluse plaanisime ära mehitada kõik 48 tundi, kuid viimasel hetkel ei saanud kaasa teha Kristers, YL3JA ja Priit, ES7GW. Seega olime
No module Published on Offcanvas position
