02.10.1932 – 18.02.2025
Lahkunud on Eesti raadioamatörismi Grand Old Man, meie staažikaim tegevamatöör ja ERAÜ auliige Teolan (Teo) Tomson, ES1AO. Mees, kelle panust meie hobi arengusse on raske ülehinnata – oli ju Teo läbi pikkade aastakümnete Eesti amatörismi „eesliinil“, panustades nii organisatoorselt kui ka viljaka kirjatööga, rääkimata isiklikust eeskujust. Teo oli „sõjajärgsete alustajate“ põlvkonna viimane esindaja, temaga lõpeb ka üks ajastu meie loos…
Teo huvi raadioasjanduse vastu sai alguse varases nooruses. Ise on ta kirjutanud: „Esimese „raadio“ tegin ilmselt 10-aastasena – saapakarpi ja pärisraadiost maha võetud 4V lampidega. Muidugi oli see mänguraadio. 1946. aasta paiku, saanud „süüdet“ naabripoisilt laenatud 20-ndate aastate eestikeelsest ajakirjast „Raadio“, ehitasin detektorvastuvõtja. Kui asi tegudeni läks, tulid isa varudest välja (2000 W) peatelefonid ja detektori kristallihoidja. Mõned montaažipuksid pealegi. Juhtmed ühendati vineeralusele mutrite alla puksist puksini ja puksi võisid torgata antennipistiku või peatelefoni kahvli. Õnneks ma nii loll ei olnud, et telefone 220V võrku pista (kuhu need parajasti sobinuks). Oma esimese päris-raadio ehitasin 7. klassis plekkšassiile, 4V otseküttega vene tetroodiga ja toiteks olid taskulambipatareid. Plekk oli muuseas auto poritiivast välja raiutud ja skeem kokku tinutatud pliidi all soojendatava tõlvikuga.“
Aga peagi kuulis Teo ka raadioamatööridest ja koos sõbra Endel Keskeriga (hiljem UR2DZ) asuti tutvuma selle põneva hobiga. Teo meenutab: „Raadioklubisse sattusin lapsepõlvesõbra Endel Keskeri mõjutusel, kellelt kuulsin, et tema suur vend on raadiojaama ülem. Ega ma seda juttu eriti ei uskunud, aga vaatama läksin. Ei mäleta, et mind kohe oleks raadiojaama (UR2KAA) viidud. Küll aga läksin 1947. a sügisel ALMAVÜ EVRK raadiotelegrafistide kursustele. Õppida telegrafistiks oli kõige suurem vaev ja miks ma just selle valiku tegin, ei julge ütelda. Võibolla ihalesin romantikat, kaugeid maid ja kättesaamatuid paiku. Sain oma III järgu radisti tunnistuse kätte 13. mai kuupäevaga 1948. Olin siis keskkooli (Nõmme Gümnaasium) 9. klassis. Mäletan, et minu grupis oli ka Kalju Tuul (ES1AB) ja M. vedru (juunior), kuulsa ennesõjaaegse raadioamatööri poeg. Kui lõpetamise paiku meid raadiojaama praktikandiks võeti, siis põhilised operaatorid, kelle kõrval me stažeerisime, olid Heiki Kallas (ES1AW) ja Henry Jüssi. Noored pandi vanemate kõrvale stažeerima, kuuks või paariks, enne kui neid 7 MHz bändil iseseisvalt võtmele lubati. Millal ma oma esimese side 1948. aasta suvel pidasin, seda enam täpselt ei mäleta.“
Teo jäi mõneks aastaks UR2KAA operaatoriks, kuid seoses Tallinna Polütehnilisse Instituuti astumisega 1950. aastal (erialaks elektriinsener) jäid need tegemised harvemaks. Isikliku kutsungi, UR2AO sai Teo 1952. a, 1953. a kevadel ka II kategooria. TPI lõpetamise järgselt 1955 suunati ta Püssi elektrijaama, kus töötas kokku 5 aastat. Järgnev aasta oli Teo meenutuste kohaselt tähtis: „1956. aasta oli tähelepanuväärne. Juunis abiellusin ja umbes samal ajal anti DX tööluba tagasi, s.o „kapitalistlikud“ piirangud kadusid. Esmalt täiesti, hiljem piirati nii, et töö välismaaga oli lubatud 1. ja meistrijärgu amatööridele. Igatahes lõbu oli jälle laialt! Mesinädalaid ei olnud mahti pidada. Ka tööülesanded jäid teisejärgulisteks: ülemusena mind eriti ei kontrollitud (kui tööasjad korras) ja ma kasutasin tööaega uue saatja ehitamiseks. Igal hommikul tõusin kella 6 paiku ja esimene päevatund kulus DX-tööks; nendega polnud mingeid probleeme vaatamata tagasihoidlikule antennivarustusele, tulid ise CQ-peale vastama.“
Tallinnasse naasis Teo 1959. aastal. Ta meenutab: „1959. aastal sain kutse teadustööle, nn Pirita Tee Instituuti. Palgas kaotasin oluliselt, aga see oli võimalus koju tagasi tulla: tallinnasse siis sissekirjutust ei antud, vähemasti mujalt Eestist mitte. Ületoomise korras probleem lahenes. Mina tõin üle ka oma varutud varustuse: vanalt kõrgepinge lahklülilt maha monteeritud tigureduktori ja Leningradi kaubamajast ostetud kaheksa pikka bambusritva. Kogu see kraam läks kuubi ehitamiseks, mis sügiseks oli Pääskülas ka üleval. Kuuekümnendate algus kuulus SSB arendamisele - Kalju Sepp (UR2BT) häälestas Eesti esimese SSB exiteri, mille Enn (UR2AR) teinud oli ja millega ta eetrisse läks 7. jaanuaril 1960. Oma aparaadižurnaali järgi tegin esimesed QSL-dega kinnitatud 14 MHz SSB sided 12. veebruaril 1960. Minu exiter erines teistest, kuna rakendasin faasimeetodit töösagedusel 14 MHz, esialgu OZ7T skeemi järgi ja selle kvaliteet oli üpris madal. Vastuseks kriitikale tegin UA4FE modifikatsiooni, kindlal vahesagedusel 1,96 MHz. Sellega startisin 6. juulil 1960 ja seda ekspluateerisin (moderniseerituna) kokku üle 30 aasta. Osalesin mitmesugustel lühilainevõistlustel: CQ WW-contestidel ja N-Liidu meistrivõistlustel. 1962. aastal täitsin ka meistersportlase normatiivi. Aga ega ma ainult lühilaineamatööriks ei jäänud. Mingil põhjusel minu teadustöö tellija taganes raadiokanaliga telemeetria tööst, sidekanali maketeerimiseks hangitud raadiojaamad (РСИУ-3) aga jäid mulle. Nendega siis 1962. aastal Kuremäele välipäevale sõitsingi, UR2AT oli teiseks operaatoriks. Edu meil ei olnud, sest meil oli ainult fikseeritud sagedus 145,500 MHz ja teised töötasid ju bändi alguses. Aga asi hakkas meeldima. 144 MHz sided kodust algasid sama aasta hilissügisel.“
1960-ndatel said hoo sisse amatööride konverentsid, seda nii Moskvas kui ka Eestis, Teogi neist enamusel osaline. Ja Teo koduses aiaski on maha peetud mitmeid erinevaid tähelepanuväärseid kokkusaamisi, mis ka ajaloo jaoks jäädvustatud. 1960-ndate teisel poolel tuli aga Teol rohkem pühenduda kutsetööle (tegi oma teaduste kandidaadi tööd, mille kaitses Leningradis 1968) ning amatörism jäi vahepeal tahaplaanile. Aga parajasti kuulutati 1969 a. välja uus diplom – 5BDXCC. See tundus huvitav väljakutse, mille Teo ka vastu võttis ning tegudele asus. Ta meenutab: „Taastasin kuubi ning tõstsin traatantennid (keskelt) pea 20 m kõrgusele. Selleks tehtud teleskoobilaadne kuusepuust redel-mast töötab mul (remondituna) tänaseni. 5BDXCC oli N-Liidus raske pähkel, kuna otse-QSL vahetus polnud lubatud, samuti polnud ametlikku tööluba sagedusel 3790-3800, kus 80m SSB DX aken on. Viimasega patustasin ja ikkagi kasutasin ka seda sagedust, inglise keelt kontrollijad ilmselt ei mõiganud või ei teinud sellest numbrit. Igatahes 1972. a. sain oma diplomi (N#141) kätte ja N-Liidus osutusin esimeseks.“
Teo osales aktiivselt ka meie hobi ühiskondlikus elus, olles ENSV Raadiospordi Föderatsiooni aseesimees (neid oli kaks, tema ja Enn Lohk, UR2AR, esimeheks oli Bruno Saul), kelle vastutada oli ka kirjastustegevus. Selle aja trükiväljundiks Eesti amatööridele oli bülletään „Side, Raadio ja Televisioon“, kus oli ka raadioamatööridel oma nurk ning mille täitmise eest (kirjutades nii ise kui otsides kaastöid) Teo hoolitses. 1973. a andis kirjastus Valgus välja Teo poolt kirjutatud raamatu „Transistorid raadiosideseadmeis“, mis Teo enda sõnul oli „raadioamatööri kirjutatud raamat raadioamatööridele“. Seitsmekümnendatesse jääb ka Eesti raadioamatörismi 50. juubeli suurejooneline ja „väliskülalistega“ tähistamine 1974.a, mis tipnes konverentsiga TPI aulas, raadionäitusega ning peoõhtuga. Tundub, et just 1970-ndatel toimus ka Teo suurem „kaldumine“ ultralühilainete suunas, sest siin on rohkesti katsetusi (nt FM-saatja ehitamine 1975.a.) ja ka aktiivset sidepidamist. Suvised ULL välipäevad olid muidugi kohustusliku „repertuaari“ hulgas juba alates 60-ndatest.
1980. aastal vahetas Teo töökohta ning temast sai tollase ENSV TA Termo- ja Elektrofüüsika Instituudi (TEFI) muundusseadmete sektori juhataja. Ühtlasi hakkas küpsema idee teaduste doktori kraadi taotlemiseks (mitte segamini ajada tänase PhD-ga, „teaduste doktor“ oli tollases N-Liidus kraad kangem asi!), mille Teo ka edukalt kaitses 1990. aastal Kiievis. Mis taas tähendas ka mõnevõrra väiksemat pühendumist armastatud hobile. Siiski ilmus 1982. aastal Valguse kirjastuse väljaandena Teo ja Heiki Kallase poolt kirjutatud brošüür „Raadioamatööri teatmik“, mida tuleb lugeda pea ainsaks amatööre ettevalmistavaks eestikeelseks materjaliks läbi terve nõukogude aja.
1990-ndad olid murrangulised mitmes mõttes – ajalukku kadus nõukogude võim (ja veel enne seda ka UR2-kutsungid!), muidugi ka ALMAVÜ oma struktuuridega, taastati nii Eesti Vabariik kui ka Eesti Raadioamatööride Ühing. Paljud senised finantseerimisallikad kadusid ja kümnendi esimene pool elati kasinalt. Teo on meenutanud: „Kui Eesti (taas-)iseseisvus, oli selgemast selgem, et senisel leival on lõpp: rahvusvahelised suurkorporatsioonid (siemens, General Electric, Westinghouse, ABB jt) haaravad turu ja neile pole Eestis tehtud teadusuuringuid ega arendustööd vaja. Teadusuuringuid ja arendustööd hoitakse oma peakorterites, kus need ka ei asuks.“ Kutse- ning teadustöös valis Teo nüüd omale uue suuna – taastuvenergeetika, rõhuga päikeseenergiast soojuse saamisele, hiljem ka kiirgusmõõtmistele. On tähelepanuväärne, et just selle perioodi töödega saavutas Teo rahvusvahelise maine, tehes koostööd erinevate teadlastega ka piiri taga. Ilmusid mitmed, pea siiani tsiteeritavad teadusartiklid. Viitame Teo enda mahukale ülevaatele oma inseneri ja teadlase karjäärist selle järelhüüde lõpus – kindlasti avab see teda paljude meie jaoks täiesti uuest küljest!
Raadioamatörismi vaates oli oluline ES-QTC sünd 1990. aastal. Siiski sellel kümnendil me Teo kaastöid ERAÜ bülletääni veel ei leia, pigem oli QTC alguses rohkem hobiga seotud info edastaja ning pikemaid artikleid ilmus harva. Küll hakkas neid tulema järgmisel kümnendil (esimese leiame 2003. a 1. numbrist) ja kui edaspidi muutus QTC mahukamaks, nn aastaraamatuks, on Teo selles regulaarne autor vähemalt ühe artikliga igas numbris. Teine oluline algatus oli konverentside taastamine talvepäevade nime all, millest esimene toimus 1999.a. Ka Teo andis siin oma panuse, olles kahel korral (2005 ja 2016) esineja mahukate ettekannetega. 2018. aasta talvepäeval tunnustas ERAÜ Teod pikaaegse ning väärika panuse eest meie hobi arengusse ühingu auliikme nimetusega ning andis talle üle ka vastava meeneplaadi.
Sidepidamises jäid „uuel ajal“ Teol lühilained pigem tahaplaanile ning fookus suundus ultralühilainetele. Tõsi, nagu ta ise on korduvalt ka kinnitanud, ega Nõmmelt männimetsa vahelt seda just kõige otstarbekam teha pole. Mistõttu oli Teo ka aktiivne „põllul“ käija – ja seda mitte ainult ULL välipäevadel (kus Teo võttis vapralt osa kõrge vanuseni!), vaid ka nt teisipäevastel karikaetappidel. Kodulähedane Pääsküla prügila kõrge küngas on Teo punase škodaga vägagi tuttav… Aga meie endi lühilainevõistlustel lõi Teo muidugi kaasa ning siin kujunes tema lemmikuks käsivõtmevõistlus. Eks omal ajal pidid ju kõik morseoperaatorid ikkagi käsivõtmel saatma ja Teo käekiri oli „vana kooli“ mehena perfektne. See aspekt ei jäänud tähelepanuta – lisaks asjaolule, et ta on seda võistlust aasta kokkuvõttes ka korduvalt võitnud (vähemalt 5 korda!), on ta valitud 14 korral ka aasta parima käekirjaga käsivõtme operaatoriks! Selle tunnustuseks on kutsung ES1AO niipalju kordi graveeritud ka väärikale, ERAÜ poolt välja antud kuldvõtme rändavale plaadile – mis nüüd enam edasi ei rända, vaid jääb Teo lähedastele teda alatiseks meenutama.
Aga sellega ei saa me oma tagasivaadet küll lõpetada, sest Teo vast ehk suurimast panusest meie hobisse pole veel juttu olnudki. Eesti raadioamatööride ajalugu on käsitletud mitmetes artiklites varemgi, meie sõjaeelsest perioodist on õnneks olemas Paul Sammeti memuaarid, aga tõsisemat koondit meie hobi loole kaasajani välja koos laiema vaatega amatörismile ei eksisteerinud. Plaane selline materjal kokku panna ning raamatuks vormida hakati tegema juba 1980-ndate lõpupoole, aga tollal need paraku plaanideks jäidki. Taas tuli see teema päevakorda uue sajandi teise kümnendi keskel ja Teo otsustas nüüd kohe tõsiselt õla alla panna – „muidu jääbki tegemata, sest mäletajad lahkuvad enne parematele jahimaadele“. Vaidlusi raamatu ülesehituse osas oli mitmeid, samuti, et kes selle üldse peaks lõplikult kokku kirjutama, aga õnneks jäi peale Teo ettepanek, et „kirjutame täiesti uue teose ja esitame materjali kümnendite kaupa kulgeva tagasivaatena“. Ja Teo hakkaski „otsast“ kirjutama – sest kes siis veel, kui mitte tema! Abiks olid ka Enn Lohu (ES1AR) memuaarid, sõjajärgse aja ülevaate saime Arvo Kallastelt (ES1CW), kes pidi sealt ka edasi kirjutama, aga kahjuks tahtis saatus teisiti ning Teo jätkas ka järgnevate kümnenditega, tehes ära tohutu töö! Saades aru, et ega mujalt pole abi kuskilt loota, lülitus ka allakirjutanu tõsiselt protsessi ning nii see mahukas teos lõpuks 2020 a. suvel kaante vahele sai. Raamatut esitleti sama aasta suvisel kokkutulekul, kus Teo ise enam paraku ei viibinud – vanus ning vajadus abikaasa eest hoolt kanda ei võimaldanud enam selliseid väljasõite teha. Aga saame kinnitada – ilma Teo sihikindluseta ei oleks see mastaapne teos üldse sündinud – ja kahtlemata tuleb seda lugeda tema kaalukaimaks kirjatööks raadioamatööridele!
Viimastel eluaastatel jõudis vanameister ka veel lühilainete digisidedeni ning tema amatööri hing lõi välja isegi hooldekodus, kus ta endale aknalauale väikese „raadioruumi“ püsti pani (sellest on ta kirjutanud QTC-le ka artikli!), kurtes, et „kahjuks ei luba Päästeamet hoone ümber ühtegi traati vedada“. Nii ta Nõmme Pihlakodust lühilainetel paraku eetrisse enam ei saanud, lüües siiski kaasa mõnel ultralühilaine karikaetapil.
See kuldvõti on nüüd igaveseks vaikinud, Kadaka puiestee shackis on kustunud tuled. 76 aastat eetrisolekut (!) ei saa enam jätku. Aga peame olema tänulikud, et meie seas selline mees elas ja tegutses, sest tema mahajäetud „saapad“ on ikka oi kui suured!
Kerget võtit Sulle, Teo, ka sealpool pilvepiiri!
Kaastunne Astale ning tütardele peredega.
Arvo, ES2MC
ERAÜ president ja ajalooraamatu tagasihoidlik kaasautor
Vaata Teo enda poolt kirjutatud tagasivaadet oma tööelule siin!